Hiljuti oli kadripäev. Vanarahvas on öelnud, et kadripäeval läheb sügis üle talveks ning et talvetaat pidavat viskama külma kivi merre ja sooja kivi allikasse.

Maaelumuuseumite pere on kirja pannud targad read, mis võtavad kokku selle, miks on vaja teada ja tunda vanu kombeid ning neid väärikalt tähistada: „Kadripäeva tähistamine on viis, kuidas hoida elus meie esivanemate pärandit ja õpetada järgnevatele põlvkondadele austust looduse ja aastaaegade vastu. See on päev, mil meenutada, et iga lõpp on millegi uue algus ja et pimedusele järgneb alati valgus. Kadripäeva kommete järgimine ja edasiandmine on justkui valge lõng, mis põimib kokku mineviku, oleviku ja tuleviku, luues silla, millel kõndides saame tunda end osana suurest ajaloost ja traditsioonide jadast“.

Meie koolis oli kadrilaupäeval näha palju valget. Tähistasime kadripäeva. Kadripere tutvustas väiksematele kadrikombeid. Kadrid kontrollisid ka koolipere lugemisoskust. Selgus, et meie koolis oskavad kõik lugeda. Kadrititt pissis tänutäheks, seega on õnn tagatud ja pimedusele järgneb alati valgus